SA EESTI FORELL

Maaparandus – vee elustiku suurim vaenlane?


Inimene on läbi aegade hinnanud veekogusid ja nende lähedust. Põhjused on ulatunud joogiveest ja transporditeest kauni vaate ja erinevate puhkamise vormideni. Tänapäeva Eestis (ja mitte ainult) asuvad kõige kallimad elamukrundid just veekogude läheduses.

Suur osa inimesi ei kujuta ette puhkust ilma veekoguta, olgu selleks siis soov supelda, kalastada või paadiga sõita ja loodust nautida. Kuid mida me peame veekogu juures peatähtsaks ja hindamisväärseks? Vastus sellele küsimusele sõltub eelkõige vastaja enda meelistegevusest või vajadusest veekoguga seoses ja ka veekogust, millest käib jutt.

Üks üldine ja läbiv vastus oleks kindlasti puhas vesi. Sellele järgneks supleja puhul tõenäoliselt puhas liivane põhi ja rand. Veematkaja ütleks, et jõgi peaks olema kaunite vaadetega ja soovitavalt vaheldusrikka voolumustriga, järv liigse taimestikuta. Kalastaja vastust ilmselt ei peagi märkima. Seejärel astub areenile aga maaparandaja ning teatab, et jõgi peab olema sirge ja takistusteta, et viia kiiresti kõik liigne vesi minema, puhtus ei oma tähtsust, järv võiks olla madalam, et hoida ümberkaudsed põllud kuivana.

Viimanegi seisukoht on justkui arusaadav, sest võitleb ju üllas Melioraator õilsa asja nimel – et meil kõigil oleks midagi hamba alla panna ja mets rohkem sisse tooks. Eestis, kus sajab rohkem, kui ära aurab, on paljud maad liigniiskusega hädas ja vegetatsiooniperiood lühike, mistõttu on vaja põld ruttu kuivatada, et traktor peale saata. Tammsaare abil on meile juba koolipõlves kõvasti pähe taotud, et üks õige eestlane peab ikka kraavi kaevama ja sood kuivendama. Tehke kõvasti tööd, siis tuleb ka armastus!

Hiljem on hakatud aga ütlema, et tööd ei tule teha palju, vaid targalt. Olen ikka imestanud, kas tõesti ei saa teisiti süüa kasvatada, kui peab selleks tugevasti maad melioreerima ja üleüldse intensiivselt (=mürgid+väetised) majandama? Ühe endise Maaülikooli tudengi tänuväärses tõlkes on Eestiski avaldatud jaapanlase Masanobu Fukuoka raamat “Ühe kõrre revolutsioon”. Selles kirjeldab too harukordne persoon, kuidas ta 25 aasta katsetamise tulemusena töötas välja nn loodusliku maaviljeluse, mille jaoks pole vaja kasutada masinaid, pole vaja mulda üldse ümber pöörata, pole vaja pestitsiide-herbitsiide ega keemilisi väetisi. Kõik kulgeb kooskõlas loodusega ja sealjuures on saagikus sama, mis rasketehnikaga nn intensiivmajandajatel ja saagi omahind... väiksem. Muidugi, ta tegi seda Jaapanis, teistsuguses kliimas, ent juba praegu on leitud sarnaselt töötavaid lahendusi ka Eesti jaoks. Maheviljelus või permakultuur on otsingu-märksõnad.

Küsite, et mis on sellel pistmist maaparandusega? Niipalju, et maaparandus kuulub oma olemuselt intensiivse ja mitte loodusega kooskõlas oleva maaviljeluse juurde. Olles rääkinud mõnegi suurpõllumehega, kinnitavad nad, et kõrgemaid põllumaid pole vajagi, madalaid maid pole aga eriti mõistlik kuivenda. Head nahka viimastest nagunii ei saa. Niitmiseks ehk kõlbavad (nb! eurotoetused!), aga üldiselt jäävad pigem karjamaadeks. Miks seda siis endiselt tehakse?

Maaparandus ei koosne ainult drenaažist. Süsteemi olulised osad on kogujakraavid ja eesvoolud. Nende kõigi kombinatsioonis peaks vesi ruttu ära voolama ja maa tahedaks saama. Kraavidel on aga see häda, et loodus pressib peale ja nad kipuvad kinni kasvama. Oma tõhus osa on selles põldudelt nõrg- ja drenaažveega saabuvail väetistel ning metsast leostuvail toiteainetel, samuti setteil. Vaja kraave puhastada. Samuti nn eesvoolusid, mis paganama jonnaka looduse tõttu ikka tasapisi looduslähedast ilmet tahavad võtta. Kuigi taas – mitte ainult looduse tõttu. Sette tekitajaks, mis sängi ristlõiget kahandab on suures osas inimene ise... oma maaparandustöödega. Loodus aga lihtsalt toimib enese seaduste järgi, mille kohaselt sirge säng loogeliseks tahab kiskuda, mida siis inimesel omakorda kindlasti on tarvis jõuga takistama minna.

Settest rääkides. Uuringuid, kust sete pärineb, on mitmeid. Ühe täpse ja põhjalikumana saab tuua Põhja-Iirimaa Bushi jõe valgala uuringu tulemused (Vt tabel 1).

Tabel 1. Settekoormuse allikad Bushi jõe (Põhja-Iirimaa) näitel [1]

Hõljumi setted,(suspended load) Sängisetted,(bed load)
Maaparandussüsteemide korrashoid 59,9% 31,8%
Kallaste erosioon 1,8% 58,7%
Maaharimine 36,6% 7,5%
Metsatööd 1,2% 2,0%
Osakaal kogu koormusest 94,6% 5,4%



Nagu näha annab suurima osa settekoormusest hõljum, mis pärineb valdavalt maaparandussüsteemide hooldusest. Sängisetteid on vähem ja neist olulisma osa, kallaste erosiooni, peamine põhjustaja oli Bushi jõel kariloomade vaba ligipääs. Viimane viitab vajadusele loomade jootmiskohad jõest või järvest eraldada ja mitte lubada loomi otse veekogusse. Sel on Briti saartel olnud ka oluline rõhk jõgede taastustöödel.

Kallaste erosioon tulneb aga lisaks jõe loomulikust “tungist” meandreeruda ehk lookeid moodustada. Eesvoolude uljast tehnilist nime kandvate endiste jõgede ja ojade sirgeks kaevatud sängid on aga pahatihti nagu joonlauaga tõmmatud. Mõni ime siis, et jõgi kaldaid uuristama kipub.

Siinkohal tasub meenutada, et kuigi maaparanduse objekt on enamasti põllumaad, kasutatakse seda vähemalt samavõrd kuivenduskraavide rajamise näol metsamajanduses. Selles osas pole Iirimaa näide enam ka piisavalt adekvaatne, sest selle maanurga pindala on vaid 10% ulatuses kaetud metsaga [2]. Meie oludes on metsadest ja metsatöödest lähtuvad mõjud ilmselgelt kordades suuremad. Need seostuvad nii sette ja toiteainete sissekandega, kui veerežiimi muutustega, olles lisaks olulises seoses raiete teostamisega [3]. Kuivenduse mõttekus metsas on taas iseasi. Nimelt pole mitte kõigis metsatüüpides sellest kasu, mis on leidnud ka teaduslikku kinnitust ja samas pole kõiki seda mõjutavaid faktoreid sageli teadagi [3]. Seetõttu ei saa imeks panna tähelepanekuid, mille kohaselt vaatamata ulatuslikele metsakuivendustele, pole mõnel pool metsa boniteet kuigivõrd paranenud [4].

Sellest hoolimata jätkatakse sageli justkui nõukaaegse plaanimajanduse vaimus kunagi juba rajatud maaparandussüsteemide uuendamist. Lihtsalt sel põhjendusel, et noh, see on ju juba olemas. Vaevumata süüvima, kas või mil määral sel mõtet on? Värske näide on Endla LKA ja Võlingi jõe hoiuala naabruses asuvate soovikute kuivenduse taastamise projekt. Asja uurides selgub muuhulgas, et põhiliselt kasvab tänu kraavile hästi vaid kaldale end seadnud ja siinsele metsale pigem ebatüüpiline kuusk ning juba mõne meetri kaugusel kraavist pole puude kasvus erilist edenemist märgata. Samuti on varasemad kraavitööd kandnud eesvooluks oleva oja tublisti setteid täis, tõstes selle veetaset ja muutes nii kraavide alamjooksud toimimatuks ja lähemad metsaeraldised veel niiskemaks, kui need olid enne. Majandushuvi mõneks aastakümneks tagaks siin vaid looduskaitsealuse eesvoolu kallale minek ja seejärel ilmselt juba ka selle suubla süvendamine jne.

Kuivenduskraave settekoormuse allikana üldiselt mõistetakse ja kaevatakse leevenduseks nn settetiike. Kuigi päris sageli ei kaevata ka! Teades, aga et suurim settekoormus kraavidest lähtub nende rajamise ja hooldustööde ajal, tuleb küsida, millal need tiigid kaevatakse? Kas siis kui kraav on valmis/puhastatud ja suurem osa, mis tulla sai, on ammu allavett läinud? Kuigi näiteks RMK-l on isegi metsakuivendus-süsteemide majandamise strateegias kirjas, et esimese asjana enne kuivendusvõrgu rekonstrueerimist tuleb rajada settebasseinid ja sama soovituse leiab metsakuivenduse heast tavast [5; 3], räägivad looduses viibijate tähelepanekud ometi muust.

Lisaks on aga settebassein üksi üsna nõrk abinõu settekoormuse vähendamisel, suutes olenevalt dimensioneeritusest kinni pidada vaid suurema kruusa- ja liivapuru. Peenemad osakesed settivad selleks liiga kaua, et vee bassinis viibimise aja jooksul sadeneda. Nii kulub juba 0,02 mm mõõtu osakesel meetri sügavusele settimiseks aega terve tund. Et sellised kübemed, mida kraavi uhtvas vees võib leiduda tohutult, basseinipõhja setitada, peaks selle voolukiirus olema ristlõike laiendamisega viidud alla 5 cm/s ja basseini pikkus ulatuks sel juhul... 180 meetrini. Kuid lisaks on setteis ohtralt veel väiksemaid tolmu-, ibe- ja kolloidosakesi. Biogeenide kinnipidamisvõime on settebasseinidel aga hoopis olematu.

Sette juurde tuleme veel tagasi. Kuid see on ainult üks tahk rikkalikust karuteenete arsenalist, millega maaparandus meie jõgesid ja järvi mõjutab. Hulle asju on veel – jõgede sirgeks kaevamine ja süvendamine (loe: eesvoolude korrashoid), lisaks settele ka toiteainete tõhus transport jõgedesse ja järvedesse, mis veekvaliteedile põntsu panevad. Mäletate – seesama, mida kõik veekasutajad teadupärast hindvad. Lisaks veerežiimi muutus ja põhjavee vähenemine. Kraavidega avatakse allikaid ja juhitakse sadanud vesi ning sulanud lumi ära kiiresti ja tõhusalt, nõnda, et põhjavette jõuab sellest vähem. Läbi maapinna filtreerudes aga vesi puhastuks ja väljuks värskeveeliste allikate kaudu.

Allikate tootlikkus ongi maaparanduse ajastu algusest tugevalt langenud. Markantseim ja tuntuim näide on Norra allikajärve, mis koosneb kümnetest väikesel alal avanevatest allikatest, vooluhulga langus 360 l/s-lt (1936) kuni 26 l/s-ni (1975). 14 korda! Kunagisest Eesti suurimast allikast sai keskpärane nire. Vahepealseil aastakümneil pole maaparandussüsteeme oluliselt uuendatud ja allika tootlus on pisut isegi kasvanud ulatudes keskmiselt ca 50 l/s-ni [6]. Seega saavutab maaparandus selle, et jõed reageerivad kiirelt vihmadele ja ära tulvab toitaineterikas pinnavesi, puhta vee osa aga jääb väiksemaks. Eriti oluline on mõju valdavalt allikatoitelistele veekogudele, kus muutub märgatavalt ka temperatuurirežiim. Nii viimane, kui üldine hüdroloogilise režiimi ebastabiilsuse kasv mõjutab taas otseselt elustikku. Näiteks vähi nukrat olukorda on selles võtmes põhjalikumalt avanud siinsamas ajakirjas Nikolai Laanetu [7]. Suurenenud tulvade äramahutamiseks on omakorda vaja sänge süvendada ja ring jätkub.

Kanaliseerimine ehk õgvendamine ja süvendamine on tekitanud meil voolusänge, mis on väga kaugel sarnanemast jõe või ojaga. Ühisosa viimastega seisneb vaid voolavas vees. Elupaigad praktiliselt puuduvad, sest pole ei kive, rampasid, kaldaaluseid, süvikuid, madalaid ega esialgu isegi taimepuhmaid, kus saaks varjuda, kuhu saaks kinnituda põhjaloomad ja mis looks vahelduvust voolumustris. Sellises “jões” on väga madal elurikkus alates kõige algelisematest organismidest ja mööda toiduahelat pidi kõrgemate loomadeni välja hõlmates nii koosluste muutusi kui halvendades ohustatud liikide šansse. Inimest huvitavad rikkalikust jõelisest elustikust eelkõige tippkiskjad nagu rööv- ka lepiskalad, vähid. Ent kuidas saab siis olla neidki, kui puudub elementaarne toidulaud?

Jõekaldas turritavad drenaažisuudmed ja kuivendusraavid kannavad jõgedesse igal hooajal juurde toiteaineid, kuid nagu märgitud, on eriti suur nende rajamis- ja hooldamisaegne mõju setete lisandumisega jõgedesse. Need setted täidavad ühtlaseks kujundatud järsukaldalised sängid lausaliselt, kattes viimasedki väärtuslikud kiviste-kruusaste kohtade paljandumised jõepõhjal ühes sealse elustikuga ning suurvesi ei suuda neid süvendatud ja kergitatud kaldavallidega sängist enam välja heita. Jääbki üle vaid regulaarne “hooldus”, mille käigus tõstetakse taas välja kogu vahepeal tekkida jõudnud elustik ja igasugune ebaregulaarsus sängis likvideeritakse. Vaheldusrikkus on teadupärast aga elurikkuse alus. Maaparandajal hea vaadata, aga vee-elanikule taaskordne genotsiid.

Nagu mainitud ei suuda süvendatud jõgi setteist ise vabaneda ja lohistab neid vaid kaasa. Kui leiab mõne vette kukkunud noti või planeerijal kogemata sisse ununenud käänaku, hakkab kandamit selle juurde maha puistama. Vahel on inimene rajanud mõne voolusuunaja ning seegi aitab jõel oma looduslikku rada taastama asuda. Tekivad madalamad kohad nagu looduslikus sängis ikka. Pikapeale kergitavad need veetaset nõnda et dreenisuudmed upuvad ja varsti on platsis isand Maaparandaja: “Ei seda tohi lubada! Jõgi võib hakata üle kallaste tulema!”

“No ja las tuleb!” tahaks vastata. Üle 10 000 aasta on meiekandis see nii käinud ja selles on oma tasakaal. Taanlased, kes on Euroopa pioneerid jõgede taastamise alal, on välja arvutanud, et üks hektar üleujutust jätab maha fosforikoguse, mis on ära kantud 170 ha-lt valgalalt [8]. Vesi aeglustub luhal ja sete, hõljum ning toiteained langevad maha, muutes ala üha viljakamaks.

Üleujutuse toimel põhineb ka märgalade ehk lodude taasrajamine vooluveekogudele. Sageli vajaksid meie väikses languga lauskmaajõed eelkõige neid settebasseinide asemel ja järel. Lodud on võimelised kinni pidama muuhulgas biogeene ja < 2 µm mõõduga saviosakesi. Samuti suurendavad need elupaigalist mitmekesisust ja ilmestavad maastikupilti. Probleemiks on aga märgala toimimiseks vajaliku ala suurus. Efektiivne on märgala, mille suurus küünib 1...2%-ni valgalast. Väikestelgi jõgedel tähendaks see vajadust sadade hektarite regulaarselt üleujutatatvate alade järele! Kunagi on enamusel meie jõgedel see kõik olemas olnud, ent kuidas saavutada see taas täna, mil meie materialistlik ühiskond oskab hinnata vaid otseselt rahasse konverteeritavaid kategooriaid nagu haritava v tootliku (metsa)maa pindala?

Olen kategooriliselt igasuguste süvendamistööde vastu nn eesvooludes! Seda võiks lubada hoolega kaalutletult vaid kohtades, kus inimene on settega tõsiselt ökosüsteemi kahjustanud või kus see on veekogu tervise seisukohalt muidu möödapääsmatu. Näiteks järvedes, mis on muutunud ülirohketoiteliseks ja ähvardavad kaduda või tappa suure osa elustikust, kui midagi ette ei võeta. Paisjärvedega on eraldi lugu. Need loomulikud sette- ja toiteainelõksud jõgedel kasvavad kinni varem või hiljem ja annavad vahepeal oma tõhusa panuse jõe ja selle suublaks oleva järve või ka mereranniku eutroofseks muutumisele. Nende puhastamise surve tuleb sageli kogukonnast, kes soovib sinna taimede vahele ja muda peale ujuma mahtuda. Ilmselt ei jäägi muud üle, kui just paisu sootuks likvideerimine mõtekam pole. Ent jõgesid süvendada üldjuhul ei tohiks.

Jämedalt võttes kolmandik meie jõgedevõrgust (jätame kraavid kõrvale) kuulub täna riigi poolt hooldatavate ühiseesvoolude loetellu . See tähendab, et teatava regulaarsusega käiakse need süvendajaga üle ning tõstetakse elust tühjaks. Rõhuasetus on siin jõgede ülemjooksude piirkonnal (mõnegi laia alam- ja õnneks ka keskjooksu süvendamisest pole Melioraatoril jaks üle käinud), kus asuvad mitme olulise kalaliigi (forell, haug jt) kude- ja noorjärkude kasvualad. Kui need sobivast substraadist ja toitumiseks vajalikest organismidest regulaarselt tühjaks tõstetakse, siis ei tasu imestada, miks meil kala vähe on.

Üks konkreetne näide. 2009.a septembris viisin läbi kalastiku seiret Ambla jõe alamjooksul. Suvel oli isand Melioraatori karvane käsi selle kilomeetrite ulatuses kenasti puhtaks kaapinud. Tulemus – kogu pika seirelõigu peale mitte ühtegi kala! Ja ometi oli seal jõel nii vett, laiust kui sügavust. Nagu katk oleks üle käinud. Lõpuks leidsin siiski kolm isendit ja arvake kust? Nad kõik olid pugenud teetruubi sisse, mis oli osaliselt täitunud puuokste ja muu prahiga. See oli ainus koht, kus nad said end varjata ja kus ilmselt leidus okste küljes põhjaloomi, mida süüa.

Kui tahta mõnda sellisesse riigi karmi kullipilgu all eesvoolu liignime kandvasse ojasse paari kivi juurde veeretada, et elurikkust natukenegi edendada, kohtad Melioraatori paremat kätt Melioraatorametnikku . Parema käe käest tuleb luba küsida, ent kui ilmneb, et sa ei tahagi eesvoolu üksnes süvendada vaid hoopis täita, läheb asi kurjaks. “Не положенo! ” ja jätkub epistel drenaašisuudme pühadusest ja maaparanduse tähtsusest kogu rahvastiku toitmise programmis.

Tõele au andes on mõned osavad Melioraatorid ära tabanud, et “jõgede tervendamine” on moefraas, mis võib aidata nende programmilist missiooni täita. Nimelt on osavalt põhjendades võimalik hankida raha veekogude tervendamiseks ja liita see teise igati hästi kõlava fraasiga – maaparandussüsteemide hooldus. Tulemusena saab koolitatud Melioraatori hoolsalt juhitud kopa abil taas jõgesid puhastada (loe: elustikust tühjaks tõsta). Ent asi näeb Euroopa (või ma ei tea kelle) silmis siivsam välja kuna muuhulgas lisatakse näpuotsaga nn keskkonnarajatisi. Tulemus on just selline nagu vaja – jõe asemel on elutu veerenn, aga elustikule on ju ka mõeldud ja kõik on rahul. Mis siis, et säilinud elustik peaks siis kolima neile paarile värskele kivivarele, mille vahel haigutavad pikad lõigud raskelt läbitavat vee-kõrbe.

Olen olnud kaasatud mõnda sellisesse projekti ja näinud teiste tulemusi. Olgu kohe ära öeldud, et soovitustest jõe tervendamismeetmeteks ei kasutatud mõnel juhul mitte ühtegi(!), teisal võeti projekti vaevalt kolmandik. Ilmselt ei mahtunud see just “selliselt” kuidagi Melioraatorametnikule ajukäärude vahele. Oleks vaja olnud ehk kuidagi leebemalt – ilma kärestike, voolusuunajate, settelodude ja kivideta vees. Näiteks, et oleks ainult puid kaldalt maha võtnud ja mõne sopi juurde kaevanud. Kas seal konkreetselt see midagi loodusele tähendanuks, on teisejärguline.

Osavamad Melioraatorite klannist teevadki jõe kilomeetrite ulatuses lagedaks, lisavad käidavasse kohta (silla pealt autoaknast hea näidata) ühe paiskärestiku ja teise teise silla juurde ning taovad rusikaga vastu rinda: “Näe! Tervendasime terve jõe ära!” Justkui elustikule, kelle esinemist teaduses uuritakse nt 100 m2 kohta ja mis sobivuse korral asustaks jõe kõik m2-d, piisaks, kui iga mõne kilomeetri järel on üks hea koht kah. Ka nii on Eestis tehtud.

Kui tahta eesvoolust uuesti jõge saada, tuleb tegeleda selle iga jooksva meetriga. Kuid enne tuleb ära otsustada, kas me seda ikka üldse tahame? Kas meil on vaja elustikurikkaid, puhta veega, loodusilmelisi ja metsikult käituvaid vooluveekogusid või nõuab kogu rahvastiku (ühte moodi) toitmise programm, et ohverdamegi jäädavalt osa jõgesid-ojasid? Võib-olla pole me veel valmis üle minema 100% ökoloogilisele põllumajandusele nagu seda on nõuks võtnud Aasia väikeriik Bhutan. Kuigi – ja meil on seda sageli korratud, Eesti saaks oma väiksuse tõttu olla teistele paljudes asjades eeskujuks.

Kas oleme nii rikkad, et kogu maailma toitma asudes oma loodust selle nimel intensiivmajandusega põletada, pärandades taastamise tulevastele põlvedele? Kui on midagi jätta üldse. Kuni me ära otsustame, kas võiksime seni leida lahenduse, kuidas vähendada senist riigi poolt hooldatavate ühiseesvoolude nimekirja, eemaldades sealt vähemalt elustikuliselt väärtuslikuma ja mingigi taastamispotentsiaaliga lõigud?

Kokkuvõtte asemel toon välja mõned konkreetsed ettepanekud maaparanduse mõju vähendamiseks, millest mõnesid saab hea tava korras kohe rakendada, ent teised võivad tunduda esmapilgul utoopilised, vajades muutusi nii mõtteviisis, kui seadusandluses. Samas, kas pole just unistamine esimene samm teel tulevikureaalsusesse?

  • - Rajada settebasseinid kõikidele kraavidele ja seda ENNE nende kaevamist või puhastamist ka TEGELIKKUSES. Tööde ajaks paigaldada ajutine regulaator või tõkkepais kraavisuudmele sulgedes võimalusel kogu väljavoolu sellest.
  • - Taastada ja rajada üleujutusluhtasid ja settelodusid.
  • - Järgida metsakuivandamise head tava.
  • - Eraldada kariloomade jootmiskohad jõest rajades neile selleks jõega ühenduses oleva eraldi tiigikese. Piirata karjusega jõeäär, et loomad ei pääseks veepiirile kaldaid tallama.
  • - Taastada vanad jõesängid ja meandrid, kus võimalik. Kus pole võimalik, keskenduda muudele tervendusmeetmetele.
  • - Rakendada hüdromorfoloogilisi tervendusmeetmeid senisest suurema põhjalikkusega. Minimaalne struktuuride rajamise sagedus peaks olema pool jõe täismeandri pikkusest ehk ca 5-7 jõelaiust.
  • - Loobuda, kus vähegi võimalik ja mõistlik drenaažkuivenduse rajamisest. Vanad süsteemid lähevad aja jooksul nagunii ise hingusele.
  • - Sulgeda (kinni ajada) väiksemaid kraave ja kraavisuudmeid ning leida muid viise vee suuremaks maasse imbumiseks ja väiksemaks koheseks pinnaäravooluks.
  • - Loobuda eesvoolude süvendamisest ja puhastamisest. Alustades lõhilaste ja karplaste veekogudest jõudes ajapikku täieliku loobumiseni.
  • - Minna üle 100% orgaanilisele (mahedale) põllumajandusele.

  • 1 Soode ja rabade väärtuslikkusest on nüüdseks aru saadud ja hakatud neid tänapäeval hoopis kaitsma ja taastama.
  • 2 Eesti jõgede, ojade, peakraavide ja kanalite arv ulatub Keskkonnaregistri andmetel 1669-ni ja kogupikkus 18 127 km-ni. Riigi poolt hooldatavaid ühiseesvoolusid on 705-l veekogul kokku 5438 km. Kunagisi süvendamisi ja kanaliseerimisi ning tänaseid rekonstrueerimisi on aga palju enam. Seega on meie vooluvetest enam kui 42% (võib vist öelda, et vähemalt pooled) mõjutatud maaparandustöödest ja regulaarselt satub vee-elustik maaparanduse tõttu löögi alla 30%-l vooluvete võrgust. Sisuliselt olme kuulutanud kolmandiku jõekilomeetrid looduse mõttes lindpriiks. Proportsionaalselt on siin vähem alam- ja keskjookse ja enam ülemjooksupiirkondi. Viimased on aga paljudele kalaliikidele olulisteks sigimis- ja noorjärkude kasvualadeks.
  • 3 Vrdl ka melioraator-terminaator.
  • 4 “Pole ette nähtud!” vene, k. Meenub see fraas, mida võis kohata sageli nõukogude ajal vändatud filmides ja multifilmideski sümboliseerimas vastuvaidlematut võimu autoriteeti.
  • 5 Juba praegu ekspordime ca 35% oma põllumajandustoodangust. Vt ka Rando Värnik “Toitu hakkab puudu jääma”, Postimees, 26.04.13.
  • 6 vt. Keskkonnaministri määrus nr 73 (15.06.04) Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu (RTL 2004, 87, 1362) ja nr 58 (09.10.02) Lõheliste ja karpkalalaste elupaikadena kaitstavate veekogude nimekiri [...] (RTL 2002, 118, 1714).
Viited kasutamise järjekorras.
  • 1. Evans, D.J.; Gibson, C.E.; Rossell, R.S. Sediment loads in heavily modified Irish catchments: A move towards informed management strategies. Geomorphology, 2006, 79, lk. 93-113.
  • 2. Forests in Ireland. The Encyclopedia of Earth. 2012 [http://www.eoearth.org/article/Forests_in_Ireland?topic=49490]
  • 3. Mari Kaisel, Kaupo Kohv. Metsakuivendamise keskkonnamõju ülevaade. Eestimaa Looduse Fond, Tartu 2009, 36 lk.
  • 4. Kalle Kroon. Buldooseri ja kopaga looduse ve(r)esoonte kallal. Eesti Loodus 2008/9. [http://www.eestiloodus.ee/artikkel2516_2509.html]
  • 5. Kuivendussüsteemide majandamise strateegia, Riigimetsa Majandamise Keskus [http://www.rmk.ee/files/strateegia.pdf]
  • 6. Rein Perens. Norra-Oostriku allikateala hüdroloogilised uuringud. Eesti Geoloogiakeskus, 2005.
  • 7. Nikolai Laanetu. Metsakraavidel on ka pahupool. Eesti Loodus 03/2004.
  • 8. Bent Lauge Madsen. Ettekanne konverentsil River Restoration in the Baltic – Situation, Methods and Results, Riia 2007.


Lühendatud kujul avaldatud Eesti Looduses nr 3/2015
Tauno Jürgenstein, MSc hüdrobioloog