SA EESTI FORELL

Saesaarega või Saesaareta?


Ühel aprilli alguse õhtupoolikul sai Taevaskoja külamajas kokku üle poolesaja inimese, kellele läheb ühel või teisel viisil korda Taevaskoja ürgoru, kitsamalt selle Saesaare veehoidla all oleva osa, saatus.

Toimus keskkonnamõju hindamise (KMH) programmi avalik arutelu, mille eesmärk oli programmi täiendamine, et KMH saaks võimalikult tõhus. Allakirjutanu osales koosolekul ametiülesannetes ja oli sunnitud hoidma kohast hinnanguvaba joont. Käesolev kirjatöö kajastab seevastu isiklikku arvamust ja on mõeldud ärgitama inimesi, kellele teema korda läheb, endasse vaatama ja ausalt küsima, miks nad ühte või teist lahendust eelistavad?

Minu esimene tutvus Taevaskoja ja Saesaarega toimus klassiekskursioonil kooliaasta lõpul. Ööbisime tookord telkides umbes tänase autoparkla kohal ja teismelistel oli võimalus paiga lummusest tavakülastusest ehk pikemalt osa saada. Juuni alguse jahe vesi meid ujuma ei kutsunud ja tutvus paisjärvega piirdus põgusa vaatega sellest kaugusest kerkivale liivakivikaljule ning kõrgete puudega palistatud veepinnale, mis tüüpiline meie metsajärvedele. Pais ise tundus küll võimas, aga ohtlik ning üle selle rohetava betoonpinna nirisev õhuke veekiht ei jätnud just erilist muljet. Oli nõukaaeg ja valgeks võõbatud kivihoones eemal puude vahel undasid turbiinid, mille kaudu näis kulgevat kogu veevool.

Paigaga seotud elamus tuli muidugi Suur- ja Väike-Taevaskojast. Milline looduse ürgvormide haruldane mäng ja kooskõla! Otse voolavast veest kerkiv viiruline ja sile (kuhu inimkäsi polnud ulatunud end üürikeseks ajalukku kraapima) kõrgustesse püüdlev kaljusein, mis poolkaares kulgevana paigale kui kaitseks loodud. Vastukaaluks lammioru lauge muruplats majesteetlike mändide rüpes. Kõik see moodustamas erilise lummusega paika, mis lausa kutsus hõiskama, hundiratast viskama ja ringi jooksma ning hiljem vaikselt lõkketule ääres istudes ümbritsevat aukartustundega lihtsalt imetlema. Tol korral andis küllap tuntava lisaemotsiooni isiklik romantiline hetk, mil vaevalt pimenevas juuniöös sai käest kinni jalutatud piki sealseid müstilistena tunduvaid metsaradu iidsete puude all ja kuulatud ööbikute kaunist keelt.

Sellest peale on Taevaskoja olnud minu jaoks eriline paik ja täna arvan mõistvat teadjanaiste-meeste tähendusi sellest, kui erilise väega kohast, kus muistseist aegadest peale meie metsarahva riitusi läbi viidud.

Olin sattunud sinnakanti palju kordi, kuid ei juurelnud aastate vältel Saesaare paisjärve ega selle loodustkujundava mõju üle. Näis, et see lihtsalt on seal paratamatult ja oli vaid natuke tüütu, et järvel ei saanud mujalt eriti ligi, kui üksnes paisu juurest, kust ujuma minek tundub veelaskme ähvardava läheduse tõttu natuke kõhe ning mille “liivarannas” jala pudelikillu otsas lõhkusin. Järveparv Lonniga olen sõitnud korra ja meenuv emotsioon on igavus ning et justkui liiga vara pöörati tol korral tagasi – kaugemad käärud jäid kõik nägemata.

Korda kolm olen sealtkandi jõge mõõtnud kanuumatkal ja mälestus neist on ühes osas äravahetamiseni sarnane – peale ägedalt kiirevoolulist, vilkust ja osavust nõudvat algust saabus esmalt Kiidjärve, mis õnneks oli lühike, ent seejärel Saesaare paisutusala, mille seisva veega kilomeetreist end jõuga läbi tuli “töötada”. Kogu lõbusalt alanud matkale, olenevalt pikkusest, kas äärmiselt tüütu lõppakkord või vaevu ärakannatatav vahe-etapp.

Siis, ühel kaunil talvepäeval vana Lõuna-Eesti talu külastades avati mu silmad. Riiulilt sattus näppu räsitud olemisega, ent koguni isikliku pühendusega Eerik Kumari raamatuke: “Ahja jõe ürgorg” (1968, kordustrükk 1972). Soovitan seda lugeda kõigil, kes paiga vastu huvi tunnevad ja lugeda seda enne, kui hakatakse Saesaare tulevase saatuse kohta oma arvamust avaldama. Brošüür annab suurepärase ülevaate, milline oli Ahja jõgi siinses ürgorus enne paisu rajamist. Ei ole kahtlustki, et meie tunnustatud looduseuurija elas seda vägivallategu ürglooduse kallal tõeliselt üle, üritades aastaid hiljemgi võime veenda, et see suur rumalus tuleb heastada. Et tuleb taastada jõgi oma algses sängis, tuues taas nähtavale arvukad taevaskojad või paed nagu neid kohalikud samuti nimetavad, koopad allikad, kärestikud ja lamminiidud. Paraku ei sobinud see idee nõukaaja mitšurinlikku mentaliteeti looduselt armuandide võtmisest, nagu ei saanud ilmselt ka tunnistada, et komsomoli löökehitus oli olnud viga.

Nüüd on minu küsimus, kas me täna oleme võimelised seda viga lõpuks tunnistama ja mitte üksnes tunnistama vaid ka heastama? Või pärandame järeltulevatele põlvedele jõge kägistava betoonmonstrumi senisel kujul, haruldased loodusvormid uputatud ja kogu aina paisuv külastuskoormus üksnes kahe ligipääsetava looduse pühakoja õlgadel?

Heakene küll, täna me veel ei tea, kas ja mil määral endise taastamine üldse võimalik on. Just selleks toimuvadki lähikuudel põhjalikud uuringud ja viikase läbi KMH, et selle võimalikkuses/võimatuses veenduda. Tulemusi on oodata septembriks. Kuid kolmapäevasel koosolekul istudes ei saanud jääda märkamata, et häält tegid ühe üksiku erandiga vapra vanema daami näol vaid need kohaletulnud, kes olid igal juhul ürgoru taastamise vastu. Seda olukorras, kus veel ei otsustata paisu saatust, kus me veel isegi ei tea, kas paisu likvideerimine on üldse reaalne. Elukogemus ütleb, et sellise häälestatuse põhjuseks saab olla üksnes asjaolu, et vastuseisjaid kas ei huvitagi uuringute tulemus või on hirm muutuste ees ja teadmatus niivõrd suured, et ainuüksi mõte sellest paneb püksid püüli sõeluma.

Vaatame mõlemat põhjust lähemalt. Kui uuringute ja KMH tulemus ei huvita, siis järelikult ollakse veendunud, et praegune olukord ja Saesaar on kõige parem mitte ajaloolise jõe kaheharulise kärestiku vahel asunud saarena, vaid paisu ja veehoidla nimetusena (millisel juhul Saesaart kui sellist ei eksisteeri). Mis võib olla sellise veendumuse põhjus?

Elektritootjast võib aru saada – teda ei huvita loodusväärtused vaid kasum. Nende esindaja väitis koosolekul küll, et kui jaam kinni panna, siis saastab Eestimaad samavõrra rohkem põlevkivituhka ja süsihappegaasi. Tegelikkuses ei pea see muidugi paika, sest põlevkivikateldel puudub nii väikeses mastaabis reguleerimise võimalus, nagu seda on ühe või kõigi hüdrolektrijaamade võimsus Eestis kokku. Ei, ega ma ei ütle, et ettevõtlus on halb – olen ju ka ise olnud ja küllap tulevikuski ettevõtja. Kuid küsimus jääb, kas ettevõtlus peab olema just millegi ja kellegi arvelt? Kas tulevikunorm ei võikski olla sotsiaalne ettevõtlus, mis üksnes ei võta keskkonnast ja ühiskonnast, vaid annab ka tagasi ja seda oma tegevuse igal tasandil jättes looduse suured teadmata tagajärgedega ümberkujundamised ajaloohõlma?

Vallavalitsejast võiks aru saada, kui eeldada, et tal on mingi isiklik huvi, näiteks regulaarselt tiksuva mõõduka summa näol, millega veehoidlast sõltuv ettevõtlus tema lojaalsust ostab. Seda me tegelikult ei tea, kuidas sellega on, aga parempoolse jõekalda vallavanema südikat erapoolikust on muuga keeruline põhjendada.

Siis on veel inimesi, kes ilmselt arvavad, et veehoidla on kingitus nõukogude võimult, mis peab olema, sest... noh... on ju koguaeg olnud ja ...et keegi käib seal ujumas ja ilus on ju ka! Muidugi on ilus, aga kas ilus on just avaram veepind, mida ju Peipsi või meri või Lõuna-Eesti sajad järved pakuvad võrratult enam või tuleneb ilu seda ääristavaist maastikuvormidest ja võimsaiks kasvada lubatud puudest? Teisisõnu – kas ürgoru ilu nautimiseks peab see tingimata uputatud olema?

Ujumine on ehk kohalikule elanikule tõesti kõige tähtsam küsimus. Praegu saaks veehoidlal ka asjaarmastajast triatleet trenni teha, ent kui vaadata jõge nt allpool paisu, siis võib arvata, et paisu kadudes ei saaks selles kohas enam ka lühiraja võistlusteks valmistuda. Iseasi, kui palju on selles ujumise ihaluses tegelikku paisjärve vastavat kasutamist ja kuipalju üksnes soovmõtlemist. Võiksite endalt küsida, mitu korda suve jooksul tavaliselt seal ujumas käite või millal üldse viimati seda tegite? Ja seejärel panna need ujumiskorrad kaalukausile Eesti oludes ainulaadse ürgoru taastamise vastu kogu selle looduse poolt antud ulatuses.

Muide, esimese vabariigi ajal, mil piirkond oli turismipaigana üha populaarsust kogumas, käidi jõevees suplemas mitmes sobilikus kohas, millest üks asus, kui kasutada Vello Variku sõnu: “...Saesaarest pisut ülespoole vaikses jõevees, kus jõepõhi on kividest puhas ja liivane, nagu loodud suplemiseks ja ujumiseks.” Varik jätkab: “Aga parim supelkoht on Suur-Taevaskojast natuke allpool, väikese rippuva silla juures, kus jõevesi voolab üsna vaikselt, on küllalt sügav ning soojem kui ülal kärestikus. Ka on seal oma “liivarand” ja kaldal pingid. Siin oli suplejaid alati varahommikust kuni hilisõhtuni.” (Raamatust “Taevaskoda ja Valgemetsa”, Jaan Vahtra ja Albert Ivask, 1940) Jääb vaid üle küsida, miks meil enam ei kõlba suhestuda loodusega esiisade kombel, nii et jõkkegi kasta saame end vaid tingimusel, et see on järveks tehtud?

Põigates siit korraks KMH juurde, siis ühes sellega valmiv ürgoru taastamise eelprojekt näeb ette ujumiskoha taasrajamise ülalpool Saesaare kärestikku. Uurimist vääriv võib olla siinkohal see, kas oleks mõistlik teha kompromiss ja jätta kärestiku alguskünnis ajaloolisest pisut kõrgemaks, et ujumiskohale sügavust lisada?

Ujumise teemaga olemegi jõudnud teadmatusest ja hirmust põhjustatud vastuseisuni. Kuid kuulge, kas tasub seista millelegi vastu, millest me midagi ei tea? Nii igaks juhuks? See meenutab väikese lapse reaktsiooni, kes keeldub vanemate pakutava mango või muraka ampsamisest, teatades, et talle see ei maitse, kuigi pole seda kunagi proovinudki. Loomulik reaktsioon oleks vähemalt täiskasvanud inimesel enne uurida, mida muutus harjunud pildis kaasa toob, kui hakata seda kohe eitama ja vaenama. Siiski, kui välja arvata väike osa uuendusmeelseid ja ettevõtlikke tüüpe, siis valdavalt ongi inimesed inertsed ja seisavad muutustele vastu. Justkui mõttetera, et ainuke püsiv asi elus on muutus, oleks vaid sõnakõlks. Ilmekalt tuli see välja ka koosolekul, kui paadimatku korraldav noormees palus saalil endid korraks kujutleda aastasse 1945 ja küsis, kas te oleksite nõus, et selline pais rajatakse. Vastuseks kostis üksmeelne eitust väljendav mõmin.

Hirme on igasuguseid ja just praegu toimuvad uuringud ja läbiviidav KMH peab andma vastused, kas ja millised neist põhjendatud on. Kas võib olla, et mõnemeetrine veetaseme langus põhjustab mingitki muutust pool kilomeetrit kaugemal oleva küla kaevudes? Kas liivakivikaljud ikka säilivad, nagu need säilisid paaril varasemal paisjärve pea aastapikkuseks kujunendud remondiaegsel tühjendusel? Kas peab paika loogika, et kui te saate sõita kanuuga jões ülalpool paisu ja saate seda teha allpool paisu, siis paisu asemel taastuvas jões te seda teha ei saa (sest vett ei jätku vms)? Kas kaduva veehoidla alt avanev esialgu kahtlemata troostitu pilt tõesti jääbki nii nukralt jäätmaad meenutama või suudab loodus koostöös inimesega end siiski taastada ja võib-olla isegi kiiremini, kui ootate? Kuid võib-olla on paisjärve ladestunud mudakogus siiski ületamatult suur nii, et ongi parem see sinna peitu jätta?

Sellele viimasele saab juba praegu anda ligikaudse vastuse. Varasemad uuringud ja hinnangud (nt A. Järvet, 2007) on tuvastanud, et sette hulk ei saa olla kuigi suur, sest lisaojasid suubub järve vähe ning jõega kantava sette pidas valdavalt kinni Kiidjärve pais, mis on nüüdseks pea-aegu kinni kasvanud. Kiidjärve tõke likvideeritakse sel aastal ja kui Saesaare pais säilib, hakkab edaspidi püüdma setteid Saesaare veehoidla. Seega – praegu settega eeldatavasti probleeme pole, küll aga saab olema tulevikus.

See on kõigi paisjärvede paratamatu saatus, et varem või hiljem kanduvad need tervenisti setteid täis ja kasvavad toiteainete lisandudes kinni. Jõgede kulutav mõju on siin looduslik protsessi põhjustaja ning sellele lisanduvad inimesed oma maaparandustööde ja põllumajandusega valgalal ning viimasel ajal kopradki. Looduslikus sängis voolav jõgi heidab setted aeg-ajalt suurveega kaldale, kuid paisjärvedes, kus vesi aeglustub, settib veega kantav aine valdavalt põhja.

Paisjärvede settest puhastamine on seega vältimatu, kui tahate neid järve moodi säilitada. See on aga küllaltki kallis ja aeganõudev töö. Nagu ka paisu enda remontimine, mis käesoleval juhul on Saesaares hinnatud maksumusele üle 400 000 euro. Vaadates tulevikku tuleb küsida, kes peaks need tööd kinni maksma – kas riik, kes peaks ilmselt kõik asjad meie elus kinni plekkima või ehk need, kellele paisu vaja on? Ja kellele seda siis tegelikult ikkagi vaja on?

Võib-olla aga polegi asi üksnes teadmatuses ja seni uurimata hirmupõhjustes, mida KMH usutavasti juba sügiseks leevendab või siis teada annab, et jah hirmudel on alust ja pais peab (vähemalt praegu) püsti jääma. Võib-olla on küsimus hoopis suutlikkuses avaramalt tulevikku kujutleda. Mis siis ikkagi saaks olema teisiti, kui Saesaare pais likvideeritaks ja selle asemel saaks taas olema Saesaar? Heidame õige pilgu helgesse tulevikku.

HEJ pakib asjad kokku ja seda käitanud firma keskendub oma muudele elektritootmise projektidele, pöörates sealjuures loodetavasti pilgu hüdroenergiast, milles on taastuv vaid veevool, aga mis loodusele on kõike muud kui “roheline”, keskkonnasõbralike energialiikide poole.

Lonni kolib üle Ahja jõe alamjooksule, kus sellega saab kilomeetrite viisi takistuseta jõekääre avastada ja turismimarsruuti laiendada Siimu silla ja Hans von Risbieteri legendaarse hukkamiskoha võrra.

Triatleedid pedaalivad harjutama Põlva tehisjärvele ning Taevaskoja külastajad ja kohalikud avastavad enda jaoks senisest hoopis karastavama suvise suplemise viisi puhtas ja selges jõevees. Mis põhiline – see kuulub siinse paiga eksklusiivsuste hulka, samas kui järvedes ja Eesti 3800 km pikkusel rannajoonel leiab pikema kroolimise kohti küllaga. Külaselts taastab ka kunagise ujumiskoha allpool Suur-Taevaskoda ühes rippsilla, pinkide ja riietuskabiiniga.

Kalastajail on jõele taas asja ning see üha populaarsust koguv harrastus saab juurde väga kõrgelt hinnatava paiga, mis sel viisil rahvatervise taastootmisse oma panuse annab. Tekib kohalik lendõngitsejate klubi, kes Taevaskoja jõe ja selle kalavarude eest hoolitsemise oma õlgadele võtab. Selle tulemus on taaskord väljapoole Eesti piiregi ulatuv kuulusus siinsest erakordset looduselamust pakkuvast kalastussihtkohast.

Veeturism Ahjal elavneb märgatavalt, sest nüüd on siin kõvasti enam vaatamist, rohkem sõiduelamusi ja mõnusam matkata pikkigi marsruute. Looduspargi maismaakülastajad, kellest ju oluline osa on Suur- ja Väike-Taevaskoda lugematuid kordi näinud, seavad sammud hindama, kas mõned vee alt päästetud paed pole mitte suuremadki kui need vanad tuttavad. Kõik tahavad näha ja tunnetada, milline on aastakümneid peidus olnud ürgorg ja jõgi tegelikult, kuidas sujub looduse taastumine ja kas mõnesse teadmata kadunud olnud koopasse on ehk tõesti rahapada peidetud. Uued pikad matkamarsruudid väsitavad aga käijat tublisti ja nii on vaja keha kinnitada, ehk koguni lähikonnas öömaja otsida, jalgratas rentida. Kohalik tursimimajandus hoogustub.

Kui teile see pilt liiga idealistlik tundus, siis küsige endalt – eeldusel, et ürgoru taastamine osutub võimalikuks, mis võiks olla selle pildi realiseerumisel takistuseks? Aga mis võiks aidata sel just niiviisi sündida? Ja siis vaadake teraselt peeglisse.

Tauno Jürgenstein